Maailmaäärne palavik
Mitmete meediaallikate väitel murdus 9. oktoobril 2018 Bellingshauseni polaaruurimisjaamas teadlane Sergey Savitsky.
Sõnadest ei piisa, et väljendada meie kurbust teie kaotuse pärast. Lubage meil jagada teie valu ja avaldada teile sügavat kaastunnet.
Puhake rahus.
Keegi ei tea täpselt, miks see juhtub, aga mõnikord jalutab pingviin üksi mandri suunas, lõputute jäiste kõrbete ja mägede poole. Kaugele veest ja kolooniast. Kaugele oma pesitsuspaigast. Väike must täpp valge avaruse taustal. 80 kilomeetrit oma igapäevaselt kursilt kõrval. Jalutab kindlasse hukatusse. Libiseb kõhuli paratamatu surma poole. Tundub ebatõenäoline, et ta lihtsalt kaotab orientiiri, kuna kui pingviin kolooniasse tagasi tuua, hakkab ta peatselt ikka eikuhugi jalutama.
Lavastaja Joel Väli: “Lavateos annab meile võimaluse mängida läbi realiseerimata variante, et teostada sündmus kogu oma täiuses. Lavateos on kogemus sellest, mis aset ei leidnud. Toimumata sündmus on ettearvamatu nagu inimese püüdlus…”
Teatri dramaturg Mihkel Seeder läbimängu ajal: “Põhimõtteliselt tegelevad kaks meest ruumi intensiivse ümberpaigutamisega – nagu mu lapsed igal õhtul enne magaminekut. Miks seda nii pagana huvitav vaadata on?!”
Teatrikriitik Meelis Oidsalu pärast nähtud etendust: “Lavaruumist õhkub eksistentsialistlikku ahistatust, aga need ei ole siin Estragon ega Vladimir, õigupoolest on nende kahe mehe rauge reipus ja Väli mikrokosmose reeglistik antibecketlik: siin puudub pessimism ja ohvrienergia, puudub võimutaotlus või orjastatusetaju, on moraalne kohustus jääda eluvaenulikuski keskkonnas inimeseks ning seda tujudest sõltumata.”
Anonüümne hääl Facebookis: “Aga minu arust räägib see lugu kallistuse kartlikkusest. Ei või?”
NB! Lavastus on ilma kõneletud tekstita ja sobib seetõttu vaatamiseks ka eesti keelt mitterääkivatele inimestele!
Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1h ja 10 minutit
Esietendus: 13. oktoobril 2022 Sakala 3 teatrimaja Kammersaalis
NB! Lavastuses kasutatakse lavatossu
Loe lavastuse kohta artikleid
