VAT Teatris jõudis lavale „Kuuratsanikud“, mille autor on Charles Meadow ja lavastaja Karl Koppelmaa. Lavastus vaatleb meestevahelist sõprust, muutumist ja seda, kui keeruline võib olla märgata teise inimese sisemist kriisi.
„Kuuratsanikud“ on lugu sõpradest, kes on kasvanud koos poisikestest meesteks ning tunnevad üksteist läbi ühise mineviku, naljade ja harjumuspäraste rollide. Ühel hetkel hakkab aga üks neist muutuma viisil, mida teised ei oska mõista ega vastu võtta. Kui inimene, keda oled tundnud kogu elu, räägib traumast, eneseotsingutest ja vajadusest leida üles oma „tõeline mina“, võib see kõrvalt paista segaduse või isegi enesehävitusena. Sõbrad tahaksid teda tagasi tuua selle inimese juurde, kellena nad teda tunnevad ja armastavad, kuid tema enda jaoks võib muutus olla ainus võimalus mitte täielikult koost laguneda.
Lavastaja Karl Koppelmaa sõnul on „Kuuratsanike“ üks lähtekohti küsimus, mis juhtub inimesega siis, kui eneseotsing hakkab teda iseendast hoopis kaugemale viima. „Meile öeldakse ikka, et „lihtsalt ole sina ise“. Aga ühel hetkel võib tekkida küsimus: kes ma üldse olen? Püüdes sellele vastata võib inimene avastada, et ei tunne ennast enam ära, ning sellele järgnev eneseotsing võib viia veel suurema enda ärakaotamiseni. Meie ei ole nõuandjad ega abistajad. Aga maskidest midagi me, teatriinimesed, ju teame,“ ütleb Koppelmaa.
Näidendi autor Charles Meadow sündis siia ilma siis, kui teda vaja ei olnud, ning lahkub siis, kui teda enam kellelegi tarvis ei ole. Tal ei ole vanemaid. Kui kellelegi on vaja, et Charles Meadow oleks tõsiseltvõetav, siis ta on tõsiseltvõetav, ja kui kellelegi on vaja, et ta oleks naeruväärne, siis on ta naeruväärne. Charles Meadow on individualist, kes arvab, et igaüks võiks elada nii, nagu ise tahab, kuid teab, et kõige ägedamad asjad juhtuvad siis, kui inimesed tahavad midagi koos teha.
Eesti algupärane dramaturgia „Kuuratsanikud“ küsib, mida tähendab sõprus siis, kui ühel inimesel ei ole enam jõudu vanaviisi jätkata, ning kui palju empaatiat on võimalik oodata inimestelt, kes on harjunud oma hoolimist väljendama nalja, vaikimise või kohmaka vastuseisu kaudu.
Lavastuse kunstnik on Illimar Vihmar ning valguskunstnikud Sander Põllu ja Villu Liivla. Osades Sander Roosimägi, Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Theodor Tabor ja Meelis Põdersoo.
„Kuuratsanikud“ esietendus 28. septembril 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis.
Foto: Rebeca Parbus
