Üks vaade autentsuse paradoksile
Mida teha, kui sõbral lappab täiega ja tundub, et ta on vist ära keeranud? Kui inimene, keda tunned ajast, mil olite esmalt tatid, siis nagad, nolgid ja lõpuks ka lihtsalt kutid, peksab segast ja paistab, nagu tahaks ta ära põletada kõik sillad enda ja teiste vahel? Ta jaurab midagi traumast ja sellest, kuidas tahab üles leida taaskord oma “tõelise mina”? Kuidas talle öelda, et ole lihtsalt see inimene, kellena me sind kõik need aastad tunneme ja armastame?
Aga vaatame asja selle sõbra vaatest: Mida teha, kui tunned, et rohkem enam edasi ei suuda ja vajad mingit radikaalset muutust, sest muidu “keeradki ära”? Kas on siis palju tahta, et sõbrad veidikenegi empaatiliselt toetaksid? Vajaks ainult veidi tuge, sest ega nad mõista tegelikult ei suuda. Vahel tundub mulle, et me ainult mängime sõprust. Mida teha, kui ei jaksa enam mängida?
Esietendus: 28. septembril 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis
Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 30 minutit
NB! Lavastuses kasutatakse jämedat kõnepruuki ning lavatossu.
Hilinejad saali ei pääse ning piletiraha tagasi ei maksta!
