Anna ja Eva, kaks Villu armastatut, jäävad pärast Villu enesetappu omavahel suhtlema. Kui südamelt ära rääkida, ehk siis hakkab kergem. Ehk siis saavad nad aru, miks Villu tegi nagu tegi. Kõige tähtsam – armastus – oli tal ju olemas. Mis tema hinges oli siis niivõrd katki; mis oli see valu, mida ei saanud võtta ära isegi mitte kodeiin? Kas armastatud tegid midagi valesti? Kas nad ei armastanud piisavalt? Kuidas nad said Villut üldse armastada? Villu oli diiler, sõltlane, rongaisa ja mõrtsukas – aga näe, ikka armastasid. Anna ja Eva käivad läbi need saatuslikud sündmused päevast, mil Villu vabanes vanglast, kuni päevani, mil Villu otsustas vabaneda valust… ja kõigest.
Tammsaare „Kõrboja peremehe” põhjal kirjutatud „Kõrboja” vaatleb Tammsaare tegelasi läbi kahjuks liiga aktuaalse prisma – noorte meeste kõrge suitsidaalsus. Aga asi ei ole nutulaulus. Ja erinevalt Annast ja Evast ei ole publikule mõtlemiseks asjaolu, miks Villu valis vabasurma. Võib-olla natukene kalestunud retooriline küsimus, aga kes siis veel kirjandusklassika tegelastest peaks minema vabasurma, kui mitte Katku Villu? Koppelmaa küsib ennekõike seda (ja see ei ole retooriline küsimus) – mis on meie ühiskondlik kujutlus enesetapust? Ja kui see on mingil moel romantiseeritud, siis kuidas me seda muuta saaksime?
Esietendus: 16. detsembril 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis
Hilinejad saali ei pääse ning piletiraha tagasi ei maksta!