Jaapan on kaugel
Eesti on kaugemal veel
(J. Viiding)
Kadedus! Ebavõrdsus! See ei ole aus!
Me sünnime siia ilma ebavõrdsetena – mis teha, nii on. Ja olgu see hõbedast, puidust või plastist lusikaga – toidetakse meisse grammhaaval kadedust. Meid pannakse teineteisega võistlema. Meid pannakse unistama meie vanemate unistusi. Meid pannakse õppima viiulit.
Emapiimaga pannakse kirja me tulevik. Me keeldume sellest saatusest! Sest ühel hetkel avanevad me silmad. Ja me näeme kedagi, kes on meist parem! Ja kadedus, mida meid õpetatakse alla suruma, pääseb paisu tagant valla ning me mässame. Valimata vahendeid, alatult – nõnda autult ühiskonnas, kus kõige suurema au sees on au ise – maailmas, kus oodatakse meilt samurai-eetikat, kuid antakse kätte vahendid, mis kõlbavad vaid Yakuzale. Siis kaob me ette laotud tee ning pind meie ja me vanemate jalge alt. Ja selleks ajaks, kui me saame taas jalad alla – on elu juba möödas ja muutunud ei ole mitte midagi.
Ehk jääb mõni hõng me püüdlustest.
Priit Pärna “Tõusvad viiuldajad” pidi saama animatsiooniks, aga nüüd saab sellest hoopis lavastus VAT Teatris. Autor ise on öelnud, et kui lavastus “Tõusvad viiuldajad” saab laval valmis, siis on täiesti võimalik, et tuleb ikkagi animatsiooni ka.
Lavastuse helikeele loob laval Kristjan Kallas löökriistadel.
Esietendus: 11. septembril 2025 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis