Näidend seitsmes osas, ühe vaheajaga .
“Ingel, ingel, vii mind taeva,panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha…”
Üks 20-aastane neiu mõistetakse eluks ajaks vangi. Aastate pärast antakse talle amnestia ning ta pääseb tagasi vabadusse. Neliteist aastat on möödunud – ja just nendest aastatest kõnelebki näidend, tegelasteks noor naine ja tema vangivalvur.
Selline imelik lugu armastusest ja raasukesest õnnest.
Kas kõrgete ideaalide nimel tasub ohverdada omaenda väikene õnn?
Peeter: Sina ise – kas sina oled siis õnnelik?
Maria: Jaa.
Peeter: Ja sa ei kahetse kunagi, et neliteist aastat sinu elust on jäägitult kadunud? Kõige ilusamad aastad.
Maria: Muidugi kahetsen! Ja ma maksan selle eest kätte! Ja kui ma olen kätte maksnud, siis olengi ma õnnelik!
Fotograaf: Siim Vahur
Etendus oli kahes vaatuses ja kestis 2 tundi ja 45 minutit.
Esietendus: 3. veebruaril 2009 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Kokku mängiti lavastust 62 korda (Rahvusraamatukogu Teatrisaalis, ETV 4. stuudios, Tartu Vanemuise väikeses majas), viimane etendus toimus 10. juuni 2010 Tartu Vanemuise väikeses majas