POP, MIDA SOOVIKSIN JAGADA

Post-teatraalne kogemus

Mis jääb alles, kui teekond on läbitud ja mida sellest kogemusest teistega jagada? "POP, mida sooviksin jagada" tegeleb jõuliselt ruumimängudega ning käib lavastuse komponentidega ümber võrdselt, põrgatades juhtrolli kord ühele, kord teisele üksusele. On ruum, on heli, on video, on valgus kõik on oluline! Kui vähe on tänapäeval vaja, et vaatemäng looks teatrielamuse ning mida peaks publik selleks kogema / nägema / tunnistama? Mis saab siis, kui etendus on läbi?

Miks POP? Mõiste popon kaasaega selgelt mõtestav kui mitte konkreetselt sõnastades siis selles tundes, mille vaataja ära tunneb. Sõnad korduvad, rütm on see, mis jääb. Pop väärtustab hetkes elamise võimalikkust ning ümbritsevasse suhtumist kui siin ja praegu loodud seos, milles ei ole põhjust kahelda. Väljakutse on olla hetkes, mitte minna ajalukku.

"Ma jõuan koju, avan televiisori, loen kirju, kuulan muusikat, vaatan videosid, ammutan loendamatu koguse uudiseid ja ikka on tunne, et midagi on puudu". (Või ma teen neid asju kõike korraga. Või ei tee midagi)

Toetas Eesti Kultuurkapital

Etendus oli ühes vaatuses ja kestis 50 minutit.
Esietendus 17. mail 2014 Rahvusraamatukogu Tornisaalis
Kokku oli 4 etendust Tallinnas. 

Fotograaf: Siim Vahur

Idee, lavastus, tehniline teostus: Sander Põllu ja Henri Hütt
Laval: Tanel Saar
Originaalmuusika, muusikaline kujundus: Roland Karlson
Tehniline tugi: Raul Õitspuu
ÜLES